Kultuurisuuna innovatsioon

Autor: Maret Kuura

24. veebruarist 29. veebruarini osalesin koos kolleegi Liia Vijandiga Firenzes koolitusel „The 4Cs: Creativity, Critical Thinking, Communication and Collaboration in Schools“. Kursuse eesmärk oli innustada õpetajaid kasutama oma töös õpilastega ja koostöös kolleegidega loovust, kriitilist mõtlemist jms.

Kursus oli mitmekülgne ja kaasahaarav, pakkudes mõtteainet ja loovtegevusi. Kursusel osales lisaks Eestist ka õpetajaid Taanist ja Hispaaniast. Selline multikultuurne seltskond avardas ja rikastas meie kõigi silmaringi. Nii mõneski nüansis olime hoopis meie, eestlased oma innovaatiliste süsteemidega õpetajateks ja ideede sütitajateks.

Kursuse teema oli mulle kui kunstiõpetajale väga kaasahaarav. Kuidas õpetada loovust? Õpilastele ei maksa pakkuda juba valmis asju, sest nendega on lahendused piiratud. Kuidas innustada õpilasi ise katsetama ning julgustama eksima, ning mitte sellest ehmuma, vaid tegema omad järeldused ning viima sisse parandused ning proovima, katsetama uuesti. Meeldis mõte, et kui mõni õpilane ka esmapilgul provotseerib või katsetab piire, siis võib lasta tal seda käitumist analüüsida, selgitada, miks ta nii teeb, selle asemel, et tema käitumise peale üle reageerida ja pahandama asuda. Samas vihapurskega õpilane tuleks jätta esmalt rahunema, selle asemel, et ta kohe ette võtta. Vahvaks soovituseks on näiteks saata õpilane külma veega käsi pesema, see rahustab teda ja nõnda saab ta oma nn kuuma auru välja lasta. Kinnitust sain ka oma varasemalt kasutuses olnud ideedele, meetoditele, et pakkuda õpilastele eduelamust, üllatusi tunnis, korraldada teadmistel põhinevaid mänge, jutustada mõni humoorikas seik jne.

Juba varasemalt on mulle õpetajana oluline õppijat aktiveerida mõtlema ja tegutsema, kasutades erinevaid vahendeid, keskkondi ja meetodeid. Läbitud kursus innustas kasutama julgemalt uusi võtteid ning katsetama. Olema julge ning mitte kartma enda mugavustsoonist väljatulemist, näiteks kasutada liikumisminuteid, tantsuharjutusi koos õpilastega kaasa teha, ette näidata. Samas luua sujuv koosmõju tunni ja liikumispausi vahel, et need haakuksid, mitte poleks eraldiseisvad tegevused, ja õppida neid kasutama loomuliku õppetöö osana.

Lisaks sain innustust julgustada ka kõrvalejäetuid ja neid, kes alati ei soovi osaleda teistega ühistöös. Kuidas haarata neid kaasa koos töötama, milliseid ülesandeid ja kuidas jagada nii, et kõik õpilased tunneksid, et nad on kaasatud.

Kursusel sain innustust rohkem kaasata veebipõhiseid mänge, millega kinnistada õpitut ning samas pakkuda vaheldust igapäevasele traditsioonilisele õppele. Covid-19 tulekuga pidid koolid suuresti oma õppe viima üle veebipõhiseks, see andis veel suurema võimaluse katsetada erinevaid digivahendeid ja veebikeskkondi. Praeguseks on saanud igapäevaosaks esitluste rikastamine videotega, veebikeskkondadega töölehtede tegemine ja veebimängudega. Digivahendite kasutamine igapäevatöös on muutunud sujuvalt õppetöö loomulikuks osaks.

Kursusel sain ideid rühmatööde läbiviimiseks, kus saab arendada koostööd ja sotsiaalseid oskusi. Kursusel korraldatud orienteerumismäng Firenze linnas oli heaks näiteks, kus lisaks omavahelisele suhtlemisele toimis meie rühmal suurepäraselt tööjaotus. Samas saime oma rühmatööga tutvuda kaaslastega ning üksteist täiendada. Ülesanded olid kaasahaaravad, näiteks otsida grafitit ja selle kohta lugu kirjutada või skulptuuride järgi fotolavastusi teha. Neid ideid saan juba praegu oma töös kasutada.

Kunstiajaloo õpetajana sain sellel õpirändel tutvuda imetlusväärse Itaalia kultuuriga, renessansi sünnipaigaga. Firenze on tohutult rikkaliku ning mitmekülgse ajalooga. Tutvuda arhitektuuriga, imetleda maalikunsti ja skulptuure. Iseseisvalt valmisid mitmed õppevideod originaalteostest ning rikkalik pildikogumik, mida õpilastele tutvustada. Lisaks on hindamatu väärtus sealse kultuuri vahetul kogemisel. Kokkupuude otseste teostega võimaldab õpilastele anda selgitusi ja kirjeldusi Itaalia kultuuriloost. Nende õppematerjalide esitlemine õpilastele on juba innustanud õpilasi usinamalt ja uurivamalt kuulama.

Õpirändel osalemine rühmaga või paaris oli äärmiselt väärtuslik, kuna päeval kogetud emotsioonid ja mõtted, ideed ja õppetükid sai koos paarilisega uuesti läbi arutatud, mis muutsid õpitu ja kogetu veel olulisemaks ja hinnalisemaks. Eriti positiivne on sarnaste huvide või erialadega seotud inimeste koosränne. Minu näitel saab kinnitada, et koos Liiaga kursusel osalemine rikastas ja täiendas meie pagasit. Käies erinevatel näitustel, muuseumides, saime nähtu läbi arutada ning analüüsida, mida saame oma töös edaspidi kasutada, kuidas kasutada muuseumide ekspositsioone oma töös ning milliseid võimalusi pakuvad veebigaleriid/veebimuuseumid. Lisaks pakub koos paarilisega õpirändel osalemine tuge ja kindlustunnet.

Kokkuvõtvalt saab kinnitada, et kursusel osalemine oli inspireeriv ja innustav. Sain kinnitust oma senisele tööle ning julgust jätkata uudsete ning mitmekülgsete ideedega. Kursusel tutvusin erinevate kultuuridega ning haridustöötajatega. Meil kõigil on üksteisele midagi õpetada, soovitada. Haridustöötajatena oleme sarnaste murede ja rõõmudega, puutume kokku erinevat tüüpi õpilastega, õpikeskkondadega. Toetust ja tuge pakuvad omavahelised arutelud ning ühiselt väljamõeldud lahendused.

Autor: Liia Vijand-Lind

Koolitus „The 4C: Creativity, Critical Thinking, Communication and Collaboration in Schools“ toimus 24.veebruarist kuni 29. veebruarini 2020. Mõned päevad enne lennu väljumist lahvatas koroonakriis, Põhja-Itaalias olid kolded ja linnu suleti. Valdasid kahetised tunded – minna ja saada uusi teadmisi või kogemusi või jääda oma urgu ja olla kaitstud. Arutasin läbi kolleeg Maret Kuuraga, kelle koos otsustasime mineku kasuks ja hoolimata kriitilisest olukorrast, võib tõdeda, et see oli hea otsus.

Kursuse päevad olid mitmetahulised, anti nii teoreetilisi teadmisi kui ka võimalusi neid teadmisi praktiseerida. Näiteks linnaga tutvumisel oli ülesanne otsida üks graffiti ja selle kohta lugu kirjutada, kujutada mõnd kunstiteost ja võõraga tegema intervjuu. See kõik pani keskkonda teistmoodi märkama. Lisaks oli huvitav jälgida grupi dünaamikat ja ideede kujunemist. Sealt saadud ideid saab kasutada kultuurisuuna kevadisel praktikal, näiteks linnamäe vallutamine – pange kõik oma seljakotid selga, võtke kätte üks tokk ja jookske linnamäest üles. Või mida räägib graffiti meie kohta, nt võrrelda Pompei ja tänapäeva graffitit – kas me oleme inimesena muutunud?

Ajalugu on ju üks lõputu faktide pähe tuupimine! Kas ikka on? Kui Sa ei suuda kujutada end Vana – Rooma gladiaatori võitlust vaatama, kus rahvas karjus nii tugevasti, et lõvid põgenesid areenilt, siis mis kasu on teadmisest, et Colosseum ehitati kümne aastaga? Selleks, et mõista mineviku inimest ja ajaloost päriselt ka õppida, on vaja empaatiat – sellega tegeleb eraldi uurimisharu – historical emphaty. Selleks, et empaatiat rakendada klassiruumis on vaja loovust. Koolitus andis julgust juurde, et võib küll mängida ka gümnaasiumis. Näiteks peavad õpilased pidama kõne Tartu rahu tähtsusest ja kujutama end vastloodud Eesti Vabariiki. Klass läheb korraga sada aastat ajas tagasi – on rõõmuhõiskeid, aga ka kahtlusi, kas jääb ikka see riik püsima. Sinna juurde saab pookida liikumise – hea kõne lõpus tõusevad kuulajad püsti ja ovatsioonid jäävad kestma.

Kursusel saadud teadmisi hakkasin kohe rakendama õpetajatöös. Toon näiteks ühe juhtumi, kus õpilane katsetas piire ja ületas piiri ning justkui oleks okupeerinud maa-alad, mis talle ei kuulu. Olukorrale reageerides lähtusin koolituselt saadud mõttest, et pragamise asemel lase õpilasel analüüsida oma käitumist ja selgitada tagamaid. Õpilane ootas karistust ja selle asemel palusin tal selgitada, et kuidas tema nägi seda olukorda ja kuidas see võis teisi osapooli mõjutada. Pean rõhutama, et see uurimine ei olnud Gestaapo stiilis, vaid pigem soov mõista õpilase motiive. See aitas õpilasel vaadelda situatsiooni teise inimese vaatenurgast ja võimaldas lahendada tekkinud olukord rahumeelselt.

Õpilase eneseanalüüsis paelub idee, et arenguvestlusel õpilased ise analüüsiksid oma tegevust enda kogutud õpimapi põhjal. Siin on üks näide sellest, milline võiks välja näha arenguvestlus: https://www.youtube.com/watch?v=L_WBSInDc2E Olen seda ideed rakendanud juba varasemalt hindamisel, näiteks suulisel vastamisel peab õpilane selgitama, kuidas ta vastas ja millised on tema teadmised sellest teemast. Lisaks on eneseanalüüsi küsimused tööde lõpus, näiteks kui palju õppisin tunnis, kui palju panustasin iseseisvasse õppimisse ja kuidas see mõjutas töö tegemist. Järjest enam arendan seda meetodit edasi. Tänu sellele koolitusele hakkasin edasi uurima ja suureks toeks on olnud see leht https://www.edutopia.org/practice/mastering-self-assessment-deepening-independent-learning-through-arts Siit on oluline mõte, et õpilane tuleb kõigepealt varustada sõnavaraga, mille alusel ta üldse saab analüüsida.

Kursuse boonuseks oli rahvusvaheline seltskond, kogemuste vahetamine andis idee nii mõnekski uueks katsetuseks. Huvitav oli kuulata, kuidas Taani õpetajad teevad koostööd ja selleks on neil eraldi aeg ehk üks tund nädalas, mil nad saavad koostööd planeerida. Mitme aastase koostöö tulemusel tehti juba väga suuri ühiseid projekte, mis lõimisid eri õppeainete teadmisi. Paraku olid näited algkoolide baasil ja nende rakendamine gümnaasiumis on keerulisem. Samas Tartu Tamme Gümnaasiumis on kümnendate klasside klassijuhatajatele ühine aeg, kus saab muresid ja ideid vahetada ning selle kaudu edendatakse klassijuhatajate koostööd. Ilmselt tuleks mõelda, kuidas parendada ainevahelist koostööd, mida meie koolis ka tehakse, kuid minu meelest annaks seda süsteemsemalt ja terviklikumalt lahendada. Mõttemalli muutus ja paremad tingimused peaks olema loodud riigi poolt.

Kursus täitis oma eesmärki, see innustas veelgi rohkem kasutama loovust, kriitilist mõtlemist, suhtlust ja koostööd ja seda nii kolleegide kui ka õpilaste tasandil. Need neli märksõna on õpetajatöö lahutamatu osa ja  koolituses saadud teadmised täiendasid senist kogemust ja jätsid jälje minu õpetamisse. Ajalooõpetajana hindan uusi teadmisi Itaalia ajaloost ja kultuurist, mida rakendan üldajaloo kursuse õpetamisel. Koostöö, mis oli ka üks koolituse märksõnu rakendus koheselt kolleeg Maretiga, kellega sai põrgatada ideid ja mõtteid ning lahata koolitusel saadud teadmisi. Maret on kolleeg, kellega võib ka kriisikoldesse minna ja ikka on rahu südames!