Vilistlaslaat – mõtlemisainet igaühele

 

 

“Igast sellisest üritusest võiks keegi saada endale kas või ühe personaalse mõtte kaasa,” lausus vilistlaslaada peakorraldaja Merit Luik.

14. novembril toimus juba kolmandat aastat järjest vilistlaslaat, millest saime ka meie värskete kooli õppuritena osa. Käisime kokku kolmes eri loengus ja vestlesime nii vilistlaste kui ka korraldajaga.

Vilistlaslaada põhieesmärkideks on pakkuda praegustele õpilastele mõtlemisainet oma tuleviku üle: kooli vilistlased jagavad personaalseid kogemusi ja räägivad oma õpingutest. Samuti on oluline vilistlaste kokku toomine ning neis väärtustatuse tunde tugevdamine. Meie kooli vilistlaskond on suur ning mitmekülgne ja vilistlastlaat on üheks võimaluseks näidata vilistlastele, et neist hoolitakse. “Noored võiksid jälgida, kuidas vilistlased neile räägivad, sest nelja aasta pärast on nad ise need, kes siia endast rääkima tulevad,” kinnitab õpetaja Luik.

 

Esimese loengu veetsime me kuulates Ermo Säksi jutte tööst filmitegijana ning õppimisest BFMi filmikoolis. Oodates tüütut ja monotoonselt kõlava häälega esitlust, olime väga üllatunud, kui Ermo kõnepruugist ja hoiakust kiirgas noortepärast ja vaba energiat. Saime kuulda tema esimesest teletööst Pimp TVs, kus nappis tsensuuri ja eetrisse ilmus ka palavalt armastatud DJ Ryan Angelos. Samuti tegi Ermo väga hästi selgeks erinevate formaatide produktsioonid, öeldes: ”Reklaamiga tegeledes öeldakse, et nats ikka saab nutsu, filmi tehes on rahast sageli puudus ning televisioonis pole raha kunagi olnudki!”
Ermo on oma tööst väga motiveeritud ning suutis suurepäraselt anda inspiratsiooni ka meile, noortele filmihuvilistele, sõnadega: ”Tee, tee, tee, kui huvitab, ja ära pabista! Sest et nagunii läheb p****e, kõigil läheb, aga siit saabki õppida, oma vigade pealt!”

Teiseks loenguks läksime erinevate valdkondade inimesi kuulama: Nora õigusteadusi õppima asunud värsket vilistlast Markkust ning Kristjan võttis osa noorte poiste, Karl-Erik Utsal, Markus Orav ja Karl Pihlapsoo Lennuakadeemia jututoast. Poisid alustasid juttu enda kooli tutvustamisega ning oli näha ja kuulda, et neile tõesti meeldib Eesti Lennuakadeemia. Noored rääkisid, kui mitu eriala lennunduses on ja minu üllatuseks on neid mitu korda rohkem kui ainult piloodiõpe. Poisid kõnelesid ka sellest, mis toimub koolis vabal ajal ja see läheb neil üsna lõbusalt. Nimelt toimub Lennuakadeemias väga palju üritusi ning kuna neil on riigi kõige suurema eelarvega kool, siis enamikel projektidel maksab pool piletihinda kinni kool. “Kui tavaliselt on tudengitele kuskil 40 eurot pilet, siis meile on 20 eurot see pilet.” Poiste sõnul on ainuke põhjus inimestel koolist väljalangemiseks halb matemaatikatase, aga sellepärast ei ole mõtet ka palju muretseda, sest kool hoiab väga oma õpilasi. Kui eksamiga ei lähe just päris hästi, siis on alati võimalus seda mitu korda uuesti teha. Küsimuse peale, kas Lennuakadeemiasse saab isegi mitte kõige teravam pliiats, vastasid poisid, et inimesel, kes gümnaasiumis eriti palju ei õpi, on võimalik seal toime tulla, olgugi et kooli sisse saada on natuke raskem. “Kultuuri pealt sinna minna ei ole mingi probleem. Muidugi algul ehmatas ära, kui me käisime muuseumides ja algul rääkisid kutid lennukitest värki-särki, ma ei teadnud mitte muffigi nagu asjadest.”

Teist aastat õigusteadusi õppiv Markkus Päll tutvustas esmalt enda eriala, rääkis õppejõududest ja kursakaaslastest ning mainis, et Tamme meditsiinisuunas käies teadis ta ikka, et tahab just meditsiinivaldkonnas õpinguid jätkata. Plaanidesse tuli aga muudatus, sest konkurss arstiteaduskonda on väga suur. Ometi ei tulnud selline otsus nagu välk selgest taevast, sest nagu Markkus hiljem meenutas, käisid ka nende ajal mitmete ametite esindajad endast koolis K5-e ajal rääkimas ja üks advokaat jäi talle eriti säravalt meelde. Markkus meenutas ka muid seiku oma kooliajast: “Kord käisime enda meditsiiniklassiga Biomeedikumis laipu lahkamas ning üks hetk toodi meile kaks ämbrit, ühes südamed ja teises ajud. Korraga oligi ühe poisi õla peal tükk kellegi ajust ning nalja oli palju. Samuti sai palju nalja koolisööklas, eriti makaronide ja hakklihaga, kuhu peale valati palju ketšupit ning sageli söödi toitu mitu portsjonit. Mul on isegi mingi pilt, kus ma umbes kümne koogitükiga laua ees seisan.”

Kokkuvõttes leiame mõlemad, et vilistlaslaat oli igati väärt üritus, kus tuleks teistest inspireeruda, võtta aeg veidi maha ning mõelda tulevikule rahulikumalt, teades, et tulevikuplaanid ei ole kivisse raiutud ja samuti ei peagi neid algusest peale olemas olema. Seda kõike – nõuandeid, oma kogemusi, erialaseid soovitusi ja muljetusi – sai sellest üritusest igaüks just nii palju, kui selleks huvi jätkus. Meie oleme vilistlaslaadaga väga rahul ja loodame kindlasti selle edasist toimumist.

Suur tänu kõikidele vilistlastele, kes oma muljeid ja kogemusi jagasid ning neilegi, kes olid valmis tulema, ja  neljale Tallinna Tehnikakõrgkooli noormehele, kes võtsid kutse vastu hoolimata sellest, et neid ei seo meie kooliga midagi!

Korralduse eest tuleb tänada Merit Luike, Tuuli Tomsonit, Mathias Mõttust ning muidugi kooli juhtkonda.

Loo autorid Kristjan Taska ja Nora Tuisk (10. KU), pildistas Angela Puur (11. KU).

Juhendas õp K. Pütsepp.