Ellujäämise Kunstide dokkprogrammi (kultuuripealinn Tartu 2024) raames külastas 14 filmirežissööri üle Euroopa Lõuna-Eestit. Nad peatusid siin 2-3 nädalat ja otsisid ainest filmide tootmiseks ning korraldasid koolides meediaõppepäevi. 31. oktoobri hommikul külastas Tartu Tamme Gümnaasiumit Einari Paakkanen, kes pidas õpilastele loengu teemal “What is a scene in a documentary film and how to direct them?“.
Huvitava külalise aitas meie kooli esinema kutsuda Ellujäämise Kunstide dokprogrammi juht Anna-Liisa Ingver.
Uudistele lisatud fotode autor on Argo Ingver (Delfi)
Õpilaste mõtteid kohtumisest
Soome režissöör kirjeldas dokumentaalfilmi kui loovat lähenemist reaalsusesse. Kuigi dokumentaalis kujutatakse päriselt juhtunud seikasid või kestvat eluolu, siis on filmi tegemisel mänguruumi lisada oma impulss, oma vaatepunkt. Väga erinevaid lähenemisviise on, näiteks kas filmida käsikaameraga, fikseeritud kaameraga või otsida arhiivist materjali, kasutada erinevaid stiile. Rohkem on režissööril kontrolli filmi üle, kui filmida stuudios ja teha taaslavastus.
Einari Paakkanen keskendus filmis “Isäni tähtien takaa” mitmes stseenis pinge tekitamisele vaatajas, näiteks kui ta lükkas edasi oma isale tõdemist, et ta ei usu eriti enam üleloomulikesse jõududesse. Selline pinge paneb vaatajat soovima edasi vaadata ja toob esile vaataja emotsioone.
Režissöör näitas õpilastele katkendeid erinevatest dokumentaalfilmidest. Üks katkend pärines filmist, mille autor oli kokku pannud koduaknast filmitu põhjal, mis mitmele õpilasele eriliselt meelde jäi: “Tavaliselt aknast välja vaadates ei näe liiga palju huvitavat, aga kui õige hetk ära tabada, võib olla väga põnev. See film peegeldas minu arvates kõige rohkem tõelist elu.”
Õpilaste meelest just dokumentaalfilmide tegijad oskavad märgata lihtsates olukordadest lugu ja ilu. “Väga huvitavaks pidasin klaasi tegemise klippi, kuna see oli nii lustakas, ent tutvustas ka klaasimeistrite tehnikat,” väitis noor vaataja.
Einari Paakkanen näitas katkendeid oma esimesest filmist, kus peaosas on tema isa. Õpilased tõid arutledes välja, et dokumentaalfilmide kaudu saab ideaalselt ka oma elu kaardistada, emotsioone läbi elada. Erinevalt mängufilmist siiski dokumentaalide autorid alati ei tea täpselt, kuhu uuritav neid viib, töö pakub palju üllatusi. Kui Paakkanen rääkis oma kogemustest, sai kuulaja mõelda, mida tema oleks samas olukorras teinud: näiteks filmitegija seisukohast on hea, kui kõrge puu otsas on vanem mees, kes saeb oksa, millel seisab. Poja vaatepunktist on aga väga hirmutav situatsioon, kui selles on tema isa.
Loeng oli inspireeriv just seetõttu, et õpilaste ees oli inimene, kes on huvitatud oma valdkonnast: “Hetkes olemise võlu ja iga olukorra väärtustamine – selline mõte tekkis mul neid filme vaadates.”
Uudise edastas õp. Heily Soosaar
