Neinar Seli

Oma kooliteed alustasin 1966. aastal Tartu 5. Keskkoolis, praeguses Tamme gümnaasiumis. Kuna minu aasta vanemal vennal Neenol oli aeg kooli minna, otsustasid vanemad hankida eriloa ning meid kooli ühte klassi saaata. Seega alustasin õpinguid 6 aastasena ning olin tollal oma klassis kõige noorem. Astusime vennaga samal aastal ka koos muusikakooli, kus õppisime klaverit. Seega vennad Selid mängisid tihti kooli kontsertitel ning aktusel erinevad palasid nii kahel kui neljal käel. Vend lõpetas muusikakooli hiljem ka ära kuid minu rahutu ning püsimatu hing kiskus spordi poole mis pakkus emotsioone ning teostust rohkem kui erinevad klaveri- ja solfedžoharjutused. Mart Paama juurde kergejõustiku trenni minnes sai küllalt kiirelt selgeks et tänu suviti maal tehtud tööle sobivad mulle just jõualad ning nii minust vasaraheitja saigi.

Vennaga olime pinginaabrid kuni 9. Klassini ning meie mõlema kõik lapsed on samuti Tamme gümnaasiumis käinud. Huvitaval kombel olid meie pojad samuti klassivennad ning pinginaabrid istudes klassis täpselt samas kohas kus meie Neenoga.

Kuna pean inimese kujunemisel väga tähtsaks keskkonda kuhu ta satub siis pean kooli rolli inimese arengule väga oluliseks. Tammelinna südames asuvas koolis olid paljud koolikaaslased juba enne kooli minekut tuttavad, kuna tänavatel mängides olime jõudnud juba sõbruneda. Pean ülioluliseks õpetajate rolli noore inimese suunamisel ning toetamisel kuna on just nemad meile nö teise pere eest. Tamme kooli kõige tugevamaks küljeks peangi just seda et läbi aastate on olnud siin suurepärased õpetajad kes on suutnud kasvatada tublid vilistlased. Just inimesed on olnud ja loodetavasti on ka tulevikus selle kooli kõige suuremaks väärtuseks. Õpetajate rolli noore inimese kommete omandamisel, mõnusa klassikollektiivi tekkimisel ning väärtuskommete tekkimisel on raske ülehinnata. Minu klassijuhataja Arved Kurits suutis väga hästi jagada hoolivust ning tunnustamist klassi õpilaste vahel ning suur tänu talle selles eest. Enda kooliajast on eredalt meelde jäänud ka juba legendiks kujunenud õpetaja Irene Leisner, kes suutis ka kõige suuremad marakratid klassis ennast kuulama panna.

Kooli ajal ei olnud ma kindlasti eeskujulik õppur kuid oma asjad sain alati tehtud ning probleeme ei olnud. Kuna tegelesin tõsisemalt spordiga siis pidin selle tõttu tihti ka puuduma kuid koolitükid selle tõttu ei kannatanud. Mu ema siiani meenutab vahel ühte seika kooliajast mil vend tegi kodutöid pärast kooli ning vanemad tundsid tihtilugu huvi et miks siis minul ei ole vaja neid kodutöid teha. Kuna käisime samas klassis siis ainuke vabandus mis ma öelda oskasin oli see et kodutöid teevad need kes koolis endale asju selgeks ei saa.

Tänastele Tammekooli õpilastele soovitan eelkõige nautida seda aega ning selle juures mitte unustada teadmiste omandamist. Ettevõtjana soovitaksin teil võtta kinni erinevatest võimalustest mida elu pakub ning selle läbi maailmapilti avardada. See aitab leida just Sulle õige eriala ning see – koolilõpetajatel pahatihti kõige raske ülesanne on. Erinevate valdkondadega juba kooliajal kokku puutudes on võimalik enda jaoks selgeks saada tugevad või nõrgad küljed ning aitab tekitada huvi erinevate valdkondade vastu. Samuti oleks minu soovitus igale noorele valida endale meelepärane spordiala millega tegeleda. Peale hea tervise annab sport ka hindamatud sõprus-partnerlussuhted mis tulevikus võivad kindlasti kasuks tulla.

November 2014