Valdur Mikita teistmoodi mõtteid metsast

Kolmapäeval, 5. detsembril külastas meie kooli kirjanik Valdur Mikita. Vastupidiselt tavapärasele loomingut tutvustavale kohtumisele rääkis Mikita hoopis peamiselt eestlaste metsaarmastusest.

Kohtumisel Valdur Mikitaga said selgeks nii mõnedki tõed inimeste ja eelkõige eestlaste metsaarmastusest: tuleb välja, et inimesed tunnevad ennast intuitiivselt suurte puude juures turvaliselt ja see võib tulla sellest, et meie esivanematele pakkusid just suured puud varju äikesetormide ja vihmahoogude eest. Samuti tuli välja, et eestlased otsivad metsast salapära ja müstikat, muinasjutulised metsad on eestlaste lemmikud.

Tänu oma bioloogiharidusele oskab Valdur Mikita suurepäraselt seostada loodust ja kirjandust. Siiski nentis ta, et alguses tundus bioloogiharidus talle takistusena, nüüdseks tunneb ta aga loodusteadustega süvitsi tegelemisest hoopis puudust. Kohtumisel innustas ta samuti noori tegelema mitme erineva asjaga, et need täiendaks üksteist ja avardaks maailmapilti.

Oma menuki „Lingvistiline mets“ edukuse valemit ta kahjuks ei tea, potentsiaalseteks põhjusteks on tema arvates sedasorti raamatute vähesus ning raamatu ilmumisega paralleelselt toimunud Ukraina kriis. See võis inimesi panna otsima ja suunas neid just sellest raamatust abi otsima.

Valdur Mikitaga kohtumine oli kindlasti osalistele väga inspireeriv ning vähemalt minule jäi tema jutust kõlama, et enda mõtteid ei tohi häbeneda ja kõike ei peagi alati teadma – elu on õppeprotsess. Suured tänud õpetaja Heily Soosaarele, kes selle kohtumise võimalikuks tegi.

Teksti autor Egeli Raudmäe (12. IT)
Pildistas Eliisa Raal (12. IT)
Juhendas õp K. Pütsepp