Postimehe ajalirjanik Tiia Kõnnussaar kirjutab tänases lehes:
Vist päevagi ei möödu, kui mõne lehe veergudelt ei leiaks murelikke lugusid kaotatud õppeaastast, kaotsi läinud põlvkonnast, õpilaste kahanevast motivatsioonist ja vaimse tervise muredest.
Siiski ei ole see kogu pilt: õpilased õpivad, õpetajad õpetavad ning gümnasiste ootavad tänavu, erinevalt läinud aastast, kohustuslikud riigieksamid.
«Kõigil on praegu pingeline, nii õpilastel kui ka vanematel,» tunnistas Tamme gümnaasiumi 11. klassi õpilane Tormi Kalle. Ise ta olukorda ülejõukäivaks siiski ei pea ning leiab, et nende koolis on üsna hästi toime tuldud. «Mõnel õpilasel on olnud raskusi küll, tavaliselt mõnes üksikus õppeaines,» ütles Tormi Kalle. «Mul endal oli ka ühes aines tunne, et kodutöid oli liiga palju. Aga meie koolis saab õpetaja või klassijuhatajaga rääkida ja need asjad lahenevad.»
Lisaks kohatisele jänni jäämisele mõnes aines on suur puudus suhtlemisest. Kuna silmast silma kohtumisi on viimase aasta jooksul olnud ajuti väga keeruline, et mitte öelda võimatu korraldada, on Tamme gümnaasiumis kasutatud kõiki suhtlemiskanaleid: koolilehte, kooliraadiot ja alates 2019. aastast ka koolitelevisiooni – Tamme TVd.
Reede õhtuti kogunes seltskond Zoomis, et sõnamängu mängida ning kooli-TV kandis seda üle.
«Oleme aina rohkem kasutanud ka sotsiaalmeediat, et kooli ühistunnet hoida,» ütles 12. klassi õpilane Lizette Sibul, kes on ka õpilasesinduse asepresident. Koolil on lehekülg Instagramis ja õpilasesinduse grupp Facebookis, kus kõik gümnasistid saavad sõna võtta. Kooli sotsiaalmeediakanaleid hoiavad käigus õpilased ise. Jälgijaid on ligi 400, mis ongi peaaegu koolitäis rahvast.
Esmaspäevane otsesaade
Et 11. klassis peavad gümnasistid tegema uurimusliku-praktilise töö, leidis multimeediaõpetaja Mathias Mõttus, et just teleformaat oleks hea käeharjutus ja teeks ka koolielu lõbusamaks. Iga aastal saab kolm õpilast proovida operaatoritööd, videotöötlemist, intervjueerimist ja režissööriks olemist ning rolle vahetada. Nii oli läinudkevadise kaugõppe ajal väga menukas kooli kokasaade, kus võis oma õpetajat koduköögis rooga valmistamas või kooki küpsetamas näha.
Tänavu kevadel on koolirahvas kutsutud igal esmaspäeval kell 11.30 Tamme TVd vaatama: otsesaates kohtuvad kooli juhtkond ja õpilasesindus, kes vahendab juhtkonnale koolikaaslastelt kuuldud muresid ja küsimusi.
«Viimane teema, millest saates rääkisime, oli, et tundides võiks rohkem rühmatööd olla, et saaks klassikaaslastega suhelda,» ütles võttegrupi liige Tormi Kalle. Populaarseks osutus mullu kevadel ka saatesari «Hundimäng». Reedeõhtuti kogunes seltskond Zoomi sõnamängu mängima ning kooli-TV kandis seda üle ning lubas vaatajatel kaasa mängida. Sellest võimalusest haaras kinni toona 10. klassis õppinud Eliise Reitsak, kes tänavu sooviks juba ise midagi sarnast käima tõmmata.
Isegi kui mõni eksam läheb halvemini, saab ülikooli ka järgmistel aastatel kandideerida, ütles Tamme gümnaasiumi õpilane Lizette Sibul.
Multimeediaõpetajal on noorte hakkamasaamisest ja meeleoludest üsna hea pilt, sest ühe ülesandena tuli neil pidada videopäevikut.
«Võib öelda, et on kaht tüüpi õpilasi: ühtedel läheb elu kaugõppe tõttu käima, ollakse väiksemates kampades koos, tehakse sporti, sõidetakse autodega,» arutles Mõttus. Neil gümnasistidel läheb pigem hästi, sest õppimine on paindlikum: saab päeval olla värskes õhus ja kooliasjad õhtul ära teha.
Keerulisem on Mõttuse sõnul neil noortel, kes on õdede-vendadega väikeses korteris, pead-jalad koos, ja kes on ehk ka keskmisest hoolsamad. «Lihtsam on kolmelistel koolipoistel, kes võtavad elu vabalt ja rõõmuga, neil on rohkem paindlikkust ja nad ujuvad süsteemist rahulikult läbi, sest auke on rohkem, kust läbi libiseda,» arvas ta.
Kas kaotatud aasta?
Kooli huvijuht ja 12. klassi juhataja Arnika Aadusoo usub noorte kohanemisvõimesse: ka tavaoludes on õpilasi, kellel on raskem kui teistel, sest kohanemine on lihtsalt erinev. «Vajadused on muidugi ka erinevad,» ütles Aadusoo. «Tegelikult me ikkagi igatseme inimesi päriselt. Noored ehk veelgi enam, sest nad on vanuses, kus suhete loomine ja hoidmine on hästi olulised.»
Huvijuhina on Aadusool endalgi tulnud harjuda vahemaa tagant tegutsema. Kevadise kaugõppe ajal kutsus ta kõiki üles liikuma: alla tuli tõmmata Endomondo äpp, mis luges kokku, mitu sammu sa päevas astusid. Võistlusel osalesid nii õpilased kui ka õpetajad ja käis tihe rebimine kooli aktiivseima liikuja tiitli pärast.
Tavapärane koolilõpupiknik, kus harilikult tublimaid tunnustatakse, peeti kevadel aga veebi vahendusel. Igalt inimeselt, kes kiituse sai, salvestati väike videolehvitus nende kodust. «Kui tavaliselt nad tulevad aktusel lavale, siis nüüd oli see kuidagi isiklikum, mulle päris meeldis,» lausus Aadusoo.
Lizette Sibul, kellel terendavad ees lõpueksamid, püüab rahulikult võtta ja soovitab seda teistelegi. «Isegi kui mõni eksam läheb halvemini, saab ülikooli ka järgmistel aastatel kandideerida. Kui tundub, et veebitunnis ei saa aru, soovitan juurde otsida internetipõhiseid tunde või kursusi, nagu Tartu ülikool pakub. Näiteks ma ise võtan matemaatikat juurde.»
Multimeediaõpetaja Mõttus ütles lõpetuseks: «Arvan, et me ei kaota tervet aastat. Me kaotame mingisuguse osa infomahust, aga samas õpime seda kompenseerima teisi vahendeid kasutades – see on ka uute asjade õppimine, mis ei ole läbinisti halb.»
Tartu Postimees kogus näiteid, kuidas koolid kaugõppel õpilaste meeleolu hoiavad. Paarikümne kooli ja lasteaia juhid kirjutasid veebikeskkonnas peetud klassiõhtutest ja perepidudest, Kahooti viktoriinidest ja Zoomi muinasjututundidest.
Loovalt ja pühendunult
Ühes koolis andsid õpilased auhinna parima õppevideo teinud õpetajale. Kirjutati, kuidas jõulude ajal jagati veebis piparkoogipilte ja jõulukaarte, et üksteist rõõmustada. Kuid ka sellest, kuis õpetajad on vaeva näinud ja kõik mängu pannud, et tunnid oleksid köitvad ja arusaadavad ka veebikaamera kaudu.
Hansa kooli õpetaja Peep Nurm on oma põhjalikkuse ja täpsusega õpilaste lemmik juba aastaid. Loomult pigem klassikaline vana kooli õpetaja, ent nüüdisaja vajadustest tingitult võtnud omaks, et veebi teel saab ka, kui kuidagi enam teisiti ei saa.
Õpetaja Nurm püüab veebitundideski hoida joont, mis seob lapse teisel pool ekraani «tavalise» kooliga – kasutab vahel kriiditahvlit ja viskab väikese kiiksuga nalja. «Tunni lõpus lehvitan kaamerasse. Tavatunnis ei lehvita ma kunagi,» ütles Nurm.
Forseliuse kooli eesti keele õpetaja Helen Vallimäe teeb kooli alati palju toredaid katseid, näitab teemaga seotud videoid. Praegu ei tee ta palju videotunde, kui just mõni raske teema pole, sest ta teab, kui stressirohke aeg nüüd on. Ta on alati kättesaadav.
Poku lasteaia liikumisõpetaja Ann Siidra suudab keerulisel ajal innustada kodus olevaid lapsi ja nende peresid liikuma, näiteks on ta üles kutsunud meisterdama seiklusradasid õues ja toas. Ta idee oli ka tõukekelkude meisterdamine vanadest suuskadest ja toolidest, et lastel ja õpetajatel oleks tegevust.
Kooli toidukuller
Mullu esimese koroonalaine alguses seisid Tartu kutsehariduskeskuse õpetajad ja õpilased kummalise probleemi ees: praktiline õpe kooli pagari-, kondiitri- ja lihakojas jätkus, aga sööjaid koolipere kujul enam majja ei oodatud.
Kool otsis viise, kuidas praktika käigus valminud toit siiski mõistlikul moel kasutust leiaks ja nii sündis Tartu KHK Toidukuller. Esialgu pakuti võimalust toitu koju tellida oma töötajatele. Edasi laienes toidukulleri teenus juba õpilastele.
Nüüdseks on sellest välja kasvanud meistrite e-pood, kust iga tartlane võib endale meelepäraseid tooteid koju tellida. Eestvedajaks oli kutsehariduskeskuse toitlustusjuht Raido Roostalu.
Tiia Kõnnussaar
