Esmaspäeval, 3. juunil tegi vilistlane Marju Kõivupuu imelise sissejuhatuse Seto- ja Võromaa avastamiseks. 4. juuni esimene peatus oli Räpina, mis asub ka Pühajõe (loe: Võhandu) ääres. Otsisime keset linna üles Maidomäe hiie ja allika, mis igavest noorust pakub. Väike kultuuriorienteerumine tehtud, suundusime Värska – talumuuseumi võrratu giid andis väga hea ülevaate setode elust, Reegi majas aga avastasime selle kandi teisi ajalookihte. Kui hommikul oli taevas pilves, siis lõunaks oli ilm nii soe, et osa jõudis sõdurite või siis pigem ikka kõrgemate sõjaväelaste prouade kombel imekiirelt ka Õrsava järves end kasta. Viieminutiujumine tehtud, sõitsime edasi Karilatsile. Vabaõhumuuseumi töötajad olid nii lahked, et lubasid meil jääda sinna ka ööseks. Kui tihti ikka saab keset muuseumit süüa nii hommiku- kui ka õhtusööki, käia saunas (enne viia end kurssi rituaalidega) ja ka lõpuks magama heita?! Lisaks tuli meisterdada pajupill, ka oli rangelt soovituslik karkudega (nendega, mille jaoks jalga murda pole vaja) käia ja kaeda igasugu põnevat. Õppsime muidugi ka!
5. juunil panime ise kokku näituse, mida käis avamas näitleja Margus Jaanovits (meie armas kuraator Eleonor näitas, kuidas üht kultuuriüritust korraldada). Pärastlõuna ja õhtu ülesandeks jäi luua ise üks muinasjutt. Kuna lugesime oma loo inspiratsiooniks rahvalugusid Peipsist ja Võhandust ja piksest ja veel kõigest, mis vee- ja taevamaailmaga seotud, siis tundus igati loogiline, et 6. juuni hommikul kostitati meid paduvihmaga. Vihmasaju lõppu saime oodata Kolkja vanausuliste muuseumis (see on eriline koht). Sõitsime Kolkjast väga aeglaselt Varnja poole: sibulapeenraid nägime, suuski aia asemel nägime, värvilisi maju – nägime! Varnjas palju mummusid ja samovare – nägime (ja kuulasime huvitavaid lugusid)! Teed alustasside pealt jõime, aga luristamist peame veel õppima.
Pärastlõunal sõitsime lodjakotta, kus vaatasime veeteede ajaloo kohta filmi. Et me ainult järvedest ja jõgedest mööda ei kõnniks/sõidaks, hüppasime ka lodja peale, väikse tiiru ajal rääkis väga tore kapten Taavi meile lotjade ajaloost.
Reedeks olime küll väsinud, aga vaja oli veel panna kõik kogetu kirja praktikapäevikusse: vaja oli arutada, mis mustreid märkasime, mis ühendab inimesi, kes elavad jõe või/ja järve ääres ja palju muud.
“Minu jaoks kumas praktikast läbi muster (sarnasus), et kõik need kogukonnad/piirkonnad, kus käisime, tegutsevad selle nimel, et nemad ise ja nende kultuur ning traditsioonid säiliksid. Traditsioonide ja kogukonna säilitamine on tähtis, sest siis tunneb inimene, et ta on päriselt olemas. Inimestele meeldib koos olla ja koos kaitsta seda, mis neile kõigile tähtis on, sest nagu ütles Marju Kõivupuu – ilma kõige selleta oleks meie kultuur vaesem. Kogukonnad loovadki selle tunde inimesele, et ta kuulub kuhugi.” (Elo)
“Minu jaoks tähendab muster mingite asjade kordumist või nende vahel on seos. Näiteks nii setodel kui ka vanausulistel on elumajas ikoon. Rehetaredel on suured katused ja madalad uksed.” (Alesja)
“Ikka räägiti, kuidas kõik hääbub ja vaikselt kaob. Seega võiks rõhku panna just nimelt tulevikule. Mis on see, mida saame meie, noored, teha tuleviku ja oma kommete heaks, et meie traditsioonid ei järgiks hääbumise mustrit?” (Lee)
Karin Tepaskent ja Kaija-Liisa Jaadla, pikk pai, et olite klassijuhatajale toeks! Peipsi ääres oli elavaks raamatuks Marika Nikitkina – suur aitäh!
Uudis ja pildid: Liina Nagel
