Viis aastat tagasi saatsin kooli 90.aastapäeva peolt koju tähtsa inimese oma elus – klassijuhataja Loore Linnuse. Tänasin õpetajat selle eest, et ta mõjutas ja kujundas meid hoolivuse ja headusega. Meid kasvatas klassijuhataja siirus, taktitundelisus, tagasihoidlikkus, korrektsus ja kuulamisoskus. Prääniku ja piitsa nimelist pedagoogikavõtet kasutas ta haruharva. Klassikaaslastega kohtudes märkan rõõmuga, et meie klass on õpetaja Linnuse nägu.
Õppisin Tartu 5. Keskkoolis (Tamme Gümnaasiumis) üksteist aastat. Need, kes õppimist oluliseks pidasid ja õppida viitsisid, said seal hea hariduse. Samas ei pürginud kool iga hinna eest eliitkooli staatusse ega tahtnud olla noorte inimeste kasvatamisel tähtsam kui kodu. Ka ei pingutatud seal üle nende õpilaste suunamisega, kes ennast ise kasvatada üritasid. Tartu 5. Keskkoolil (Tamme Gümnaasiumil) oli tähelepanuvääriv koht Eesti koolielus tänu pühendunud koolijuhtidele ja õpetajatele. Õppemeetodid, mida botaanikaõpetaja Hans Kõiva, matemaatikaõpetaja Boris Mälksoo, keemiaõpetaja Jüri Vene, eesti keele ja kirjanduse õpetaja Irene Leisner, geograafiaõpetaja Helve Raik kasutasid, olid erinevad, sest erinevad olid ka õppeained. Ühendas neid aga see, et nende kasutajad olid tõelised isiksused, kes tegid aine huvitavaks ja selle omandamine kergeks
Kõigil, kes üheteistkümne aasta jooksul püüdsid meid õpetada, ei tulnud see hästi välja. Mäletan kunagist vene keele õpetajat, kelle eesti keel polnud päris laitmatu. Tal puudusid õpetajakutseks vajalikud omadused ja ta ei suutnud niisugust autoriteeti saavutada, et klass teda kuulanud oleks. Kui lärm kriitilise piiri ületas, käratas õpetaja kõige ägedamale poisile: Tõus püsti ja paneb uks teisel pool kinni. Kuna ta oli hea südamega inimene, siis karistus sellega piirduski. Loomulikult polnud järgmistes tundides puudus nendest, kes tahtsid paneb- uks- teisel- pool- kinni abil tunnikese raskest kooliväsimusest puhata. Õppimist niisugused seigad eriti ei soosinud ning meie vene keel ei jõudnud selle õpetajaga isegi tema eesti keelega võrreldavale tasemele.
Vene keel hakkas suhu tulema alles kümnendas klassis, kui õpetajaks tuli Maria Klimova. Me hakkasime lugema vene kirjandust vene keeles. Ja mitte ainult lugema vaid lehekülgede kaupa Puskini Jevgeni Oneginit pähe tuupima. Küll oli see raske ja vaevaline katsumus. Nüüd mõneks ajaks Peterburi elama asununa olen südamest tänulik õpetaja Klimovale tema nõudlikkuse eest pool sajandit tagasi, mis lisaks vene keele oskuse parandamisele süvendas ka õpetaja Irene Leisneri kirjandustundides süstitud huvi vene kirjanduse vastu.
Õpetajate ja õpilaste suhted olid koolis korrektsed. Nooremates klassides tuli ealistel põhjustel alt üles vaadata, vanemates oli demokraatiat rohkem ja enamuse õpetajatega võis vabalt väidelda. Mõnedel õpilastel olid oma lemmikõpetajaid , mõnedel õpetajatel olid oma lemmikud õpilaste hulgas. Oli vabameelsust ja vastastikku usaldust. Õpetajad omavahelisi romaane tööpostil ei varjanud, õpilased rääkisid sellest küll, kuid kas hinnangutest hoidudes või pigem mõistvalt kui hukka mõistvalt. Viimaste klasside poiste lõhnadega vahele jäämist , kui see oli elu esimene napsitamine, suure kella külge ei pandud. Mõistagi oli see alati elu esimene. Vahel ehk oligi, kes seda kontrollida sai. Usaldust oskasid aga meie põlve poisid hinnata. Teist korda vahelejäämist ma ei mäleta.
Lõpetan Ernest Hemingway Pariisi kohta käiva kauni poeetilise kujundi parafraseerimisega.
Kui sul on elus kõvasti vedanud ja sa oled lapsepõlves õppinud Tartu Tamme Gümnaasiumis, siis ükskõik, kus sa oma ülejäänud elupäevad veedad, jääb see kool sinuga, sest kooliaeg Tartu Tamme Gümnaasiumis on pidu sinus eneses.
November 2014
