Kolmapäeval, 31. jaanuaril käis meie koolis õpilastega kohtumas kirjanik ja lavastaja Urmas Vadi, kes rääkis lähemalt oma töö olemusest ning tutvustas lühidalt oma värskemaid teoseid.
Vadi inspiratsiooniallikateks on lood elust enesest. Ta kõneles ikka ja jälle halenaljakaid lugusid oma lapse- ja koolipõlvest ning sellega tõmbas ta osavalt kuulajad endaga kaasa.
Kirjanik kirjeldas oma teoseid kui unesegast virvarri, just nagu siis, kui üritad sõbrale oma unenäost rääkida, kuid oled selle pooleldi unustanud. Kes Urmas Vadi teoseid lugenud, on kindlasti leidnud end olukorrast, kus lugu tundub pealtnäha nii lihtsalt kirjutatud, ent üritades tegelasi ja juhtumisi mõtestada või seletada, satub justkui “musta auku”. Kõik tundub samal ajal õige ja vale. Olime varem tunnis lugenud tema lühijuttu “Leib” ning sellest kasvas klassis tugev arutelu, milles ühisele arvamusele ei jõudnudki. Küsisime autorilt endalt, mida ta selle looga öelda tahtis. Mida kehastas see leib? Vastuseks andis kirjanik, et kõik, mida arvame, on õige.
Kohtumise lõpus pakkus Vadi lahkelt abi kõigile neile noortele, kes kirjutamisel abi vajavad. Tunnist lahkusin mina uute mõtetega ning sooviga haarata kätte üks Urmas Vadi raamat.
