Õpilased eraldasid õpetaja kasvajast DNA ja määrasid kasvajat põhjustanud viirustüve

12LO õpilased tegelesid immunoloogia praktikumis haigustekitajate tuvastamisega ja haigusetekitaja allasurumisega.

Esimeses praktilises töös uurisid õpilased, kas ja millised antibiootikumid bakteritel “töötavad” ehk bakterite kasvu pidurdavad ja/või neid tapavad (bakterite “surnud ringe” on näha osadel söötmetassidega piltidel). See on seotud aina tõsisemaid pöördeid võtva meditsiiniprobleemiga, milleks on antibiootikumresistentsus (ABR). Arvatakse, et järgmise paarikümne aasta jooksul saavad inimkonnal töötavad antibiootikumid “otsa”. Ning seetõttu arvatakse, et üheks maailmas enim surmasid põhjustavaks faktoriks saavad antibiootikumresistentsete bakterite põhjustatud haigused. Tegelikult on asi nii tõsine, et baktereid, keda TÜ teadlased meile mõned aastad tagasi praktikumiks andsid, ei tohi enam õppetöös kasutada. Seetõttu pidime seekord leppima “lödipükside” bakteritüvedega.

Teise praktikumi taustalugu: õpetajal oli “oma noorusajal” (gümnaasiumi ajal) parema käe 3. sõrmel soolatüügas – tüüpiline inimese papiloomiviiruse (HPV) poolt põhjustatud healoomuline kasvaja. Kuid 10 aastaga oli sellest saanud imelik, ca 1 cm läbimõõduga “pall”. Kuna HPV infektsioon on üks nahavähi riskiteguritest ning kasvaja tavaravile ei allunud, eemaldati see kirurgiliselt aasta aega tagasi. Õpetaja küsis pool kasvajast endale.

Niisiis seisis see kasvajatükk meie kooli sügavkülmas aasta aega, kuni 12LO õpilased selle eelmisel nädalal ära “pudrustasid”, sellest DNA eraldasid ning DNA analüüsimeetodiga (PCR ja geelelektroforees) HPV olemasolu kasvajarakkudes määrasid. Seda on võimalik teha, sest HPV on üks integreeruvatest viirustest – viirus sisestab oma genoomi sinu rakkude genoomi sisse (tuumas olevasse DNA-sse). Viirus saab sõna otseses mõttes “osaks sinust”, osaks sinu geneetikast. Just integratsiooni tõttu võibki HPV vähki põhjustada – võib panna rakud kontrollimatult jagunema. Kuid tänu sellele on ka võimalik kasvajarakkude DNA-st papilloomiviiruse DNA “üles otsida”. Meie otsingud olid edukad:
1. Tegime kindlaks HPV DNA olemasolu õpetaja endise kasvaja rakkude DNA-s.
2. Saime täpsustada, millise HPV tüvega võib tegemist olla. HPV tüvesid on teada üle 130. Osad neist on seotud soolatüügastega, osad emakakaelavähiga. Meie analüüsitulemused näitasid, et tõenäoliselt oli õpetaja kasvaja tekkinud HPV 4. tüve (HPV-4) integratsioonist.

Teatud HPV tüved (HPV-16 ja HPV-18) on kõrge riskiga tüved ning nende integratsioon on põhiline emakakaelavähi põhjustaja. Antud praktikumis tehtu on täpselt analoogne emakakaelavähi sõeluuringu käigus tehtavale Pap-testile.