Tamme gümnaasiumi aasta õpetajad on Merit Luik ja Urmas Tokko, aasta klassijuhatajad Arnika Aadusoo ja Aivar Meldre ning aasta huvialaõpetaja Laura Niils.
Kuidas neid tänada, millega neid rõõmustada? Ehk saate vastustest ideid:
Kuidas saada aasta õpetajaks?
Merit: Püüa teha tunnid, kus sulle endale meeldiks olla (tsiteerides armast kolleegi).
Urmas: Eks kõigepealt tuleb õpetajaks kasvada ja (geneetikalembesena ütleks ka) sündida. Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus. Kui tuleb. Ja siis mõnel aastal sinu tööd märgatakse rohkem kui mõnel teisel. Kuna tegu on n-ö valimistega, siis oleneb palju ka pikka aega ülesehitatud suhetest selle ajaperioodi õpilastega: keda sa kogu aeg oled heaks pidanud – ja nüüd siis juhtus, et nemad sindki.
Aivar: Ma ei teagi, kuidas ma siia sattusin. Pakun, et kahel põhjusel: A) Teen kogu aeg lolli nalja ja (enda meelest) maandan sellega pinget. B) Mulle läheb väga korda, et kõigil (õpilastel) oleks hea olla. Tahan, et kõigil, eriti minu õpilastel, oleks hea ja muretu.
Arnika: Et saada aasta klassijuhatajaks, tuleb kõigepealt hakata klassijuhatajaks. Teeme pisikese tõenäosuse arvutuse. Üldiselt on koolis 15 klassijuhatajat. Igal aastal on 2 õpetajat, kes olid juba eelmisel aastal esitatud ja keda kohe uuesti ei esitata. Järele jääb juba 13 klassijuhatajat. Tõenäosus on 1/13. Need on ju üsna head šansid, suurem võiduvõimalus kui Bingo Lotos. Seejärel teha oma tööd südame ja kogu oma tarkusega.
Laura: Eelkõige peab olema tahet teha ja katsetada, kindlasti ka armastust iseenda eriala ning õpilaste vastu ja siis parasjagu juhust, kellele just sina antud ajahetkel millegi tõttu silma jääd. See võiks olla üsna universaalne valem. Samas arvan, et aasta õpetajaks saamine ei ole eesmärk omaette. Peamine on ikka sisemine põlemine, mida ei tohiks kõigutada ükski tiitel.
Kes või/ja mis inspireerib Sind? Ehk on Sul mõni lemmikmoto või -tsitaat …
Merit: Paigalseis on ainult siis hea, kui seisad õigel ajal ja õiges kohas.
Urmas: See vastus tuleb nüüd küll pikem, kui küsijad ilmselt ootasid… Päris motot polegi, ent viimasel ajal püüan olukorras, kus „Mida on maailmas uut / kiirus, vaid kiirus, ei muud…“ (L. Tungal, A. Valkonen, T. Mägi) sundida end mõttele, mis on kirjas nt Võrumaa kiirabiautodel: „Aigu om“. Ja pisutki olla Debora Vaarandi luuleridade järgi:
Astusin lihtsate asjade juurde,
toetusin lihtsale heale.
Siis kui umbsete mõtete paine
tinana vajus mu peale.
Kõndisin armsama heleda meele
otsekui käsipuu najal,
kuulates kevade hääletut sündi
kibedal kahtluse ajal.
Kuulates kevade hääletut sündi,
toites tihaseid aknal,
rännates mööda raamatulehti,
kannatlik, mõtlik ja vakka.
Määrates uuesti enese piire,
enese seinu ja lage.
Teades, et keeruka, raske ja kalli
elu eest ära ei page.
Lihtsatelt asjadelt kogusin jõudu
küsida, nõuda ja kosta,
vastata päevade rahutut kutset,
käskivat, suuda ja oska!
Tean, et vägevaks tormina huilgeks
pole mul kopsude mahtu.
Siiski ma armastan tormi ja põlgan
kaldalepaisatud vahtu.
Siiski ma armastan maanteede kruusa,
hõõrugu jalad ta rakku.
Armastan laulu, mis kasvab ja kaikub
igasse maailmajakku.
Aivar: Minu moto, mida võiksin viimasel ajal rohkem järgida: kübeke ükskõiksust igasse päeva on õnneliku elu alus. Mind inspireerivad ka õpilased! Juba 10. ja 11. klassis on õpilasi, kellele ma mõne nurga alt üles vaatan ning kes mind motiveerivad.
Arnika: Mind inspireerivad inimesed minu ümber. Olen üldse üsnagi inimeste inimene, kes saab energiat ja ideid teiste energiast ja ideedest. Seega võib pirni põlema lüüa ja hinge helisema mis tahes vestlus. Inimesed on põnevad. Mul on kolm lemmiktsitaati. Esimene on animatsioonist „Madagaskar“ pingviin Skipperilt: „Just smile and wave, boys. Smile and wave.“ („Lihtsalt naeratage ja lehvitage, poisid. Naeratage ja lehvitage.“) Selles on minu meelest peidus palju elutervet ükskõiksust ja headust. Teine on filmist „Toskaana päikese all“, kus Katherine ütleb: „Never lose your childish innocence. It’s the most important thing.“ („Ära kunagi kaota oma lapselikku süütust. See on kõige tähtsam asi.“) Ma vist ei kasvagi kunagi päris suureks ja arvan, et tegelikult ei peagi. Minu meelest võiks alati olla elus mängulusti, siirust ja vabadust. Kolmas on animatsioonist „Moana/Vaiana“, kus Moana küsib oma vanaemalt: „Why are you acting weird?“ („Miks sa käitud imelikult?“) ja vanaema vastab: „I’m the village crazy lady—that’s my job.“ (Ma olen küla hull, see on mu töö.“) Ma arvan, et tihti on „küla hullud“ kõige põnevamad inimesed. Ma hindan ja armastan inimeste kiiksusid.
Laura: Minu kolleegid ja õpilased. Kõlab kui klišee, aga eks klišee tulenebki elust endast. Ja minu meelest on see päris tore klišee. Aeg-ajalt ma ikka olen täielikus segaduses ja teadmatuses, et mida ma ometi näiteringis teen või kuhu edasi. Siis tekib ikka hetk, kus ma vaatan näiteringikaid tegemas näiteks mõnda harjutust ja ma ise ka ei usu, millist kulda sealt võib tulla. Ja see sütitab. Siis leian iseendas ka mingid uued kanalid üles ja jõuame viimaks täiesti ootamatusse punkti välja. Proovisaalis uut lavastust luues tunnen sama kaasnäitlejate ja lavastajate osas. Nii teater kui ka näitering on üks paras pingpong. Võid ju üksi ka seda palli vastu lauda taguda, aga kui on keegi, kellega põrgatada, siis läheb alles pall (mõte) lendu ja väga ootamatutesse suundadesse.
Mis ajab Sind naerma?
Merit: Mehe ja laste jaburad naljad.
Urmas: Must huumor (mida tihti ütleb või kirjutab A. Kivirähk), sõnade mitmetähenduslikkus (mida sageli kasutab Rohke Debelakk = Gaute Kivistik), argielu tõsidus ja kaaslaste nakatav naer; vareste tähtis kõnnak ja pilk, Emajõe pardid – veelinnud ju! – puu otsas.
Aivar: Kassivideod, vandenõuteooriad, kvaliteetsed bioloogiameemid, õpilased ja ebakvaliteetsed (halvad) naljad. Eile ajas naerma see, kui kolisime elukaaslasega uude kohta ning juhtus järgmine seik: tema sai ühe kapi poole, mina teise. Tegin tema poole lahti ja nägin, et riidestange on ääreni täis riidepuid. Seejärel tegin lahti teise, enda poole, ning nägin, et mulle on heldelt loovutatud tervelt üks riidepuu. Millegipärast oli see minu nädala naljakaim hetk.
Arnika: Naerma ajavad paljud asjad ja pidevalt. Ma oskan ennast ise ka väga edukalt naerma ajada. Enda naljad on ju ikka need kõige naljakamad. Teised alati ei nõustu, aga mul on juba lõbus, seega vahet pole. Üsna kindla peale minek on vaadata laste naljakaid ütlemisi. Ma olen vist oma tuhat korda vaadanud videot, kus väike tüdruk wasabi’t sööb ja õrnalt ütleb: „Help!“ Ma usun, et naer päästab maailma ja ravib.
Laura: Peamiselt absurdsed ja ootamatud hetked elust enesest. Ja koerad. Ja iseenda saamatus mingites hetkedes.
Mis on kõige äärmuslikum olukord, kuhu oled sattunud?
Merit: Lastehaigla intensiivravipalat.
Urmas: Tjah…, eks olen neid ka ise otsinud: mägimatkal märjal libedal kaljul laskudes järgmisele sammule kohta otsides, langevarjuhüppel lennukist välja astudes või Saadjärvel sukeldudes liiga kiiresti pinnale vupsates… Koolitöös vast kunagi ammu ühe vaos hoidmatu põhikooliõpilase peale nii vihastudes, et loomalikkus (ärev-pidurdamatu füsioloogiline seisund ja hääletoon) hakkas inimlikkusest võitu saama. Läks kiirelt üle ja salvestus emotsionaalsesse mällu edasiseks vigade vältimiseks.
Aivar: Käisin eelmisel suvel kahepäevasel rattamatkal: Tartu-Võru-Tartu. Ööbisime elukaaslasega telgis Võru külje all oleval RMK telkimisplatsil. Ei osanud ette näha, et see ei ole tegelikult mitte loodusarmastaja ööbimispaik, vaid kohalik läbutsemiskeskus. Öö jooksul käis oma 10-20 erinevat kampa autode ja rolleritega läbi, suitsetati, joodi, lärmati ja lasti muusikat nii, et see ilmselt isegi läbi metsa paari kilomeetri kaugusele kostis. Minul sai hing täis – olen loodussõbralikkuse suhtes väga avaliku, tugeva ja vahel ka veidi agressiivse arvamusega ning metsas laaberdamine, (heli)reostamine – see ei istu hästi minu maailmavaadetega. Kuidas saab südamerahus teiste organismide rahu rikkuda ning loodust reostada..? Ei mahu mulle pähe. Niisiis läksin kolme kohalikuga peaaegu kaklema. Üritasin neile (olin selleks hetkeks u 10-20 …kamba külastuse üle elanud) selgeks teha, et see siin on telkimisplats, avalik koht, kus tuleb järgida avaliku koha reegleid, sh öörahu reegleid. Ka võiks loodusega sõbralikult käituda… millele sain vastuseks: „a see on mets ju, siin võib t*** kõike teha“. Ei teagi, mis mind rohkem närvi ajas, kas magamatus või see, et eestlane, metsa rahvusest(!) inimene arvab, et metsas võib kõike teha… olukord lõppes sellega, et kaks kohalikku tahtsid mulle kallale tulla (ning mina neile), kuid nende vähe kõrgema intelligentsusega kolmas sõber leidis, et minu jutus on iva sees ning nad otsustasid lahkuda. Tagasisõit Tartusse oli millegipärast palju raskem…
Arnika: Esimesena tuleb meelde Türgi reis. Minu esimesed tunnid Türgi kohal ja selle pinnal olid unustamatud. Lennukis istus minu taga ema kahe pisikese tütrega. Maandumisel kuulsin sellist susisevat häält, mida teeb gaasilise joogi pudel, kui seda avatakse. Samal ajal tundsin, kuidas mu külg märjaks sai. Aju tegi loogilise järelduse, et tüdrukud avasid joogipudeli ja see pritsis mu täis. Pöörasin pilgu, et kontrollida ja kahjuks oli reaalsus kehvem. Mulle vaatas otsa šokis näoga naine, käsi suu ees ja sõrmede vahelt tilkumas okse. Olete näinud, kuidas mustkunstnik asju täis laualt laudlina ära tõmbab? Nii võtsin mina maanduvas lennukis kinnise turvavöö alt oma oksest pluusi ära. Õnneks oli seltskonnas mõni rida tagapool meie seltskonna noormees, kes kandis T-särgi peal triiksärki ja sain temalt pärast maandumist pluusi selga. Teel hotelli „solvas“ meie bussijuht kohalikku autojuhti temast mööda sõites ja foori taga hüppas vanemast Fiatist välja 5 väga väga vihast meest, kes vehkisid rusikatega ja sõimasid. Meie bussijuht ei lasknud ennast sellest häirida ja sõitis edasi. See vihastas mehi aga veelgi ja algas märulifilmilaadne tagaajamine. Iga foori taga hüppasid mehed autost välja ja tampisid rusikatega vastu bussi, kiskusid ust ja üritasid bussi pääseda. Bussijuht kihutas nende vältimiseks üle mitme punase tule ja vahetas jõuliselt sõiduridu. Ühel hetkel ei olnud aga kuidagi võimalik edasi pääseda, sest ühtegi avaust ei tekkinud. Vihased mehed trampisid üha jõulisemalt ja ähvardavamalt bussi, tagareas karjus neiu: „See on ISIS! Me saame surma!“ Selle peale pani meie bussijuht tagurpidi käigu sisse ja kihutas signaali lastes 50 km/h tagurpidi mööda tänavat (seda kõike ühe käega, sest teises käes oli telefon, millesse bussijuht elavalt rääkis – suure tõenäosusega politseiga või helistas koju naisele, et „Kallis, mul läheb täna natuke kauem, hoia toit soojas.“). Meile jooksid kui zombid järgi 5 vihast ja nüüd juba kurikatega relvastatud meest (sest tuleb välja, et igal endast lugupidaval Türgi mehel on autos kurikas). Ja nad jooksid kiiresti! Ma arvan, et Türgi jooksurekord sai mitteametlikult ületatud. Kui eespool olnud ummik uuesti liikuma hakkas, jätkus ka meie sõit kiiresti õiges suunas. Meie teel seisis risti eest 3 vihast meest, käed-jalad laiali. Sain siis teada, et Türgis pole vihased mehed bussijuhtide meelest loetud, sest buss lasi ainult signaali ja ei pidurdanud. Õnneks hüppasid mehed viimasel hetkel siiski eest, üks sai küll õrna kõksu vastu külge, aga jäi ellu. Jõudsime ära pöörata kõrvaltänavasse enne, kui vihased mehed oma autoni jõudsid ja pääsesime. Bussist väljus suur hulk ärevaid ja paranoilisi eestlasi, kes võtsid oma kohvreid vastu pidevalt paremale ja vasakule vaadates. Minul oli aga väga põnev. Ma olin lennukis „Tomb Riderit“ vaadanud ja märulifilm lihtsalt jätkus reaalsuses. Ma istusin ka üsna bussi esiosas, seega vaade oli hea.
Laura: Äärmuslikum…. hmm… ma ei ole väga äärmustes oma elus käinud. Teismelisena oli mul võrdlemisi lühiajaliselt anoreksia. See on vast äärmus. Õnneks reaalne näljutamine ei kestnud väga pikalt. Muidugi see on olnud üks väga pikk protsess, kuidas negatiivsest kehakuvandist lahti öelda ning mitte lasta toidul oma elu kontrollida. Ma usun, et on väga vajalik sellest teemast rääkida, sest ühiskondlikult on suurel määral siiski üpris ebaterved iluideaalid ja nende ideaalide saavutamise vahendid. Näiteks on kompliment see, kui sa oled alla võtnud ning pigem etteheide, kui oled juurde võtnud. Tegelikkuses pole aga kumbki neist seotud sellega, kas sa oled terve ja õnnelik. Mitte ükski laps ega noor ega ka täiskasvanu ei peaks, ei tohiks oma keha vihata. See (keha) on võrratu vahend, millega seda elu avastada. Peaasi, et see oleks terve ja õnnelik, mitte mingites kindlates mõõtudes.
Mis muusikapala kuulad, kui tuju on väga hea, mida siis, kui tuju ei ole hea? Milline lugu ei meeldi kohe üldse?
Merit: Vaikus on mõnus nii siis, kui on hea tuju, kui ka siis, kui on raske. Muusikat kuulan džässist rokini, lemmikud sõltuvad perioodist.
Urmas: Kehva tuju korral vast midagi bluusilikku ja ballaadilikku (nt Joe Cockerilt, Grigori Lepsilt või Smilersilt ja Tanel Padarilt). Ent need esinejad võivad ka head tuju toetada, samuti kui mõni hea räpi-pala või vanad eestikeelsed laulud (nt „Horoskoop“ jm estraad), kus muuhulgas imetlen emakeele kaunist kõla. Juba tükk aega ei meeldi mulle enamik Eurovisiooni laule.
Aivar: Igaks juhuks eelinfoks, et metal-muusika ei ole seotud vägivaldse käitumisega: https://neurosciencenews.com/heavy-metal-music-mental-health-14642/. Viimasel ajal olen olnud sõltuvuses Austraalia rokkbändi King Gizzard & the Lizard Wizard thrash metal albumist „Infest the Rats’ Nest”. Album on sünge, kuri, tempokas, apokalüptiline ja morbiidne, aga laeb energiat täis. Kui tuju ei ole hea, siis sõltub, millist tüüpi halb tuju on. Tavaliselt ma muusikat halva tujuga ei kuula, pigem teen ise. Kui olen kurb, leiutan ise tavaliselt midagi akustilisel kitarril. Teen seda muidugi ka hea tujuga. Kõige paremad laulud sünnivad siis, kui olen sellises tolatujus ja lollitan-naudin täiel hingel kitarri mängimist. Üldse ei meeldi laulud, mis bioloogiliselt või üldse teaduslikult pange panevad. Ed Sheeran üritab oma laulus „Thinking Out Loud” oma armastatule muljet avaldada, lauldes, kuidas nad tuhande tähe valges suudlevad. Kui vaid Eddie teaks, et ainuüksi meie galaktikas (Linnutees) on arvatavasti 100 miljonit tähte ning lausa 5000 neist on öösel palja silmaga nähtavad…
Arnika: Mul on päris mitu lugu, mis mind igal ajal käima tõmbavad ja hea päeva veel paremaks teevad. Ma kasvasin üles pungi ja rokiga, seega nostalgilised The Offspring „The Kids Aren’t Allright“/“Want you bad“, Wheatus „Teenage Dirtbag“, Fountains of Wayne „Stacy’s Mom“, Paramore „Misery Business“ ja Bedwetters „Hayley“ (ma võiks seda nimekirja jätkata veel ja veel). Icona Pop meeldib ka igal ajal. Paha tujuga kuulan kas „kurja“ muusikat, nagu Three Days Grace „Riot“, Korn „Freak On a Leash“/“Get up“, Chaoseum „Smile Again“ või midagi aeglast ja kurba nagu näiteks Skye „Not broken“, Adele „Someone like you“, James Blunt „Goodbye My Lover“, Sam Smith „Stay with Me“, Green Day „Wake me up when September ends“, The Red Jumpsuit Apparatus „Your Guardian Angel“ või Johnny Cash „Hurt“. Ma ei püüa end halval päeval muusikaga päästa, pigem lasengi end veel sügavamale viia, et kõik endast välja karata või nutta. Muusika võimendab emotsioone, miks nendega võidelda. Ma väga ei kuula mõminaräppi, ei kritiseeri neid, kes kuulavad, aga mulle see ei mõju. Liigne tiksumine ja selgusetu sõnum. Kindlasti leiab ka selles žanris pärleid, lihtsalt pole otsinud.
Laura: Hea tuju palad on Devendra Banhart „Baby“, Helen „Witch“ ja Ans Andur „Pilvede laul“. Kurva tuju palad on näiteks Leonard Cohen „Happens to the heart“, Nick Cave „Bright horses“ ja Aldous Harding „Imagining my man“. Ma ei suuda kuidagi ainult ühte välja valida. Neid on tegelikult veel väga palju rohkem.
Kuhu ja kellega meie koolist läheksid peole või/ja reisile?
Merit: Mu jabur teelaudkond (tervitused teile) ja vist siis Gruusiasse, kui valida saaks.
Urmas: Eks vist ikka mägimatkale nendega, kes mind sealgi taluda suudavad ja ise ka normaalsed on 🙂 Retk ja pidu Eestis meeldiks mulle Tätte ja Matvere „Sõprade laul nr 2“ vaimus, nendega, kes selliseks on kujunenud.
Aivar: Urmasega, sest tal on seikleja hing ja suurepärased teadmised, oskused, mida ta võib-olla väga kõva häälega ei kuuluta. Teda oleks kindlasti põnev kuulata, samal ajal looduses viibides. Mägedesse matkama Agnesega, sest ta ajaks ainult … suust välja ja oleks alati optimistlik. Matkama või autotripile Nelega, sest siis ei julgeks keegi meiega tüli norida või taskuid tühjaks varastada, kusagile turismi kuumpunkti.
Arnika: Neid inimesi on päriselt palju. Te ikka saate aru, kui ägedad inimesed mu ümber on?! ÕE-ga läheks Lätti ja 12.LO-ga Rootsi kruiisile. Ja kindlasti selle „aasta inimestega“. Urmasega läheks matkale ja pärast rabalaukasse ujuma. Aivariga läheks kontserdile, sest ta kuulab ka rokki. Meritiga teeks ühe mõnusa lõõgastava SPA-päeva. Lauraga kolaks mööda alternatiivseid kunstiinimeste nurgataguseid pidi. Tegelikult läheks rõõmuga kestahes tammekaga kuhugi. Mul oleks kõigile mõni plaan pakkuda. Kui tahad teada, mis mõte mul sinuga pähe tuleb, siis küsi aga;)
Laura: Peole läheksin Hiiumaale Kalanasse (seal on lihtsalt võrratu rand, kus saab ka surfata) oma näiteringilistega ning Arnika, Aini ja Pille võtaksin ka kaasa. Tõenäoliselt veel palju rohkem kooliperelisi, aga ma kahjuks olen väga põgusalt või üldse mitte suurema osaga kooliperest kohtunud. Reisile läheksin Itaaliasse, aga hoopistükkis üksinda. Lihtsalt seetõttu, et mulle väga meeldib üksinda seigelda.
Mille eest kiidaksid Tamme gümnaasiumi kooliperet kõige rohkem?
Merit: Ma arvan, et me oleme püüdnud kõik koos anda endast parima, et keerulised ajad üle elada. Need head sõnad, mida üksteisele tunnustuseks ja julgustuseks öeldakse, on kulda väärt. Nii normaalses seltskonnas on isegi kriis nauditav.
Urmas: Vaimuerksuse ja kohanemisvõime, abivalmiduse ja sõbralikkuse eest. Naeratuse eest, millest mõistad, et selles on rohkem head, kui välja paistab.
Aivar: Optimismi ja vaba suhtumise eest. Kollektiivi hea korraldusliku poole, vaimse tugevuse ja toe eest. Õpilasi selle eest, et nad hoolimata kõigest lootust ei ole kaotanud ning veebitunnis vahel isegi mõne nalja viskavad. Tegelikult kiidaksin üleüldse õpilasi selle eest, et nad siiani elus on püsinud. Raske on olnud.
Arnika: Kiidaksin Tamme kooliperet selle eest, et hoiate Tamme vaimu! See raske aeg ei ole vähendanud armastust ja silmade sära. Inimesed on küll väsinud, aga koos olles on näha, et tahetakse ikka veel koos olla. See ongi kõige olulisem.
Laura: Tamme pere hoiab üksteist nii hästi ja see ongi kõige võrratum omadus.
Aitäh, et olete inspireerivad, ehedad, et olete – olemas!
Pildid: õpetajate erakogu (Gabriela Urm: Laura pilt etendusest „Carmen”)
Loo edastas: Tamme Leht
