Helve Raik oli Tartu V Keskkooli (Tartu Tamme Gümnaasiumi) legendaarne direktor ning hingelt ja hariduselt geograaf. Õpetajat, kes rajas loodusklassid, pistis noored inimesed ninapidi loodusesse ja aitas neil avastada maailma, meenutab vilistlane ja bioloog Sulev Kuuse. Järelehüüe Helve Raigile on lühendatult avaldatud ajakirjas Eesti Loodus sügisel 2020.
Kui me isa-ema käekõrval esimese klassi õpilastena koos teiste koolijütsidega 1969.a. või siis 1978.a. sügisel Tartu 5. Keskkooli uksest sisse astusime, võttis meid Tamme puiestee kooli välistrepil esimesena vastu 69-nda õppealajuhataja ja 78-nda direktor Helve Raik. Alates sellest hetkest olime kõik, kes siis, kes varem, kes hiljem kooli peauksest sisenesid, seotud temaga. Alguses õpetaja ja õppealajuhataja Helve Raik (1961-1972), hiljem direktor Helve Raik (1972-1989) oligi Tartu 5. Keskkool. Meil oli palju häid ja meeldejäävaid õpetajaid, kuid Helve (loodan, et lubad meil Sind eesnimega kutsuda) suutis kõiki, nii erinevaid ja väljakujunemata ning iseteadvaid noori isiksusi, aga ka oma kolleege, koondada MEIE kooli alla. Ta pani 1966.a koos kolleegidega aluse loodusteaduste eriklassile Tartu 5. Keskkoolis. Ta oli direktor direktorite seas, ta juhtis kooli, ta teadis õpilasi ja nende vanemaid, isegi vanavanemaid. Helve mäletas kõiki nime- ja ametitpidi. Sellest oli tol ajal kasu – ikka koolile. Koolile, kus oli loodusteaduste klass, kus oli autoklass, kus oli keemiaklass. Me olime eriline kool omas ajas. Kui oli koolipidu, oli ta koolimajas, kui oli Riia maantee kooli-ühika ülevaatus, oli tema platsis. Kui keegi oli teinud miskit paha, tuli seista koolidirektori ukse taga. Sa seisid, said oma sõna öelda, kuid samas mõistsid Sa, et olid jamaga hakkama saanud, sest Helve võttis su ette. Helve ei pidanud viha, ei mäletanud vussi läinud asju paha sõnaga. Ta võis järgmisel päeval tulla ja su ees seistes võtta su pluusi- ehk pintsakunööbist kinni, sind kergelt kuklakarvadest sakutada, või lipsu kohendada ja rääkida hoopis sellest, kuidas tal on vaja, et sa mingi asja korda ajad. Ja loomulikult, mitte keegi ei öelnud ära. Seda lihtsalt ei saanud teha, sest me olime ju üks ja ainus MEIE koolipere.
Olgu aeg ja elu nii keeruline või kiire või pöördes kui tahes, ei jätnud Helve kunagi oma koolitunde geograafiast (Helve oli põline geograafiaõpetaja) ära. Kui me olime keskkoolis, pidas ta bioloogia- ja geograafiaklassi õpilastele alati tunni ära. Me saime nt NSVL geograafiat, aga selle kõrvale mahtus ära ka õpetus, mis tõmbas paralleele Eestiga, teadasaamine inimsuhetest ja natukene poliitikastki. Sellest kõigest oleme me aru saanud palju aastaid hiljem.
Kui me peale 10ndat klassi läksime Tartu rongijaama, et sõita tollasesse Leningradi, kust edasi suundusime suvepraktikale Koola poolsaarele Hibiini mägedesse, oli meie saatjaks kuni rongile minekuni Helve. Kindlasti oleks tal olnud sada muud asja ajada, kuid ta pidas meid, oma lapsi, nii tähtsateks, et püüdis alati olla meiega, soovides meile ikka parimat. Kui me olime viimases klassis Kääriku taga metsades kooli puhkemajas Koljakul vaimu kosutamas, tuli ootamatult meile külla direktor. Ei, mitte kontrollima (seda muidugi ka), aga vaatama, kas meil on kõik ikka hästi. Helve väljendas oma tundeid õpilaste suhtes alati ausalt.
Helve elas omas ajas, elas väärt elu. Talle oli palju antud ja ta suutis palju. Töötades uuel ajal Tartu Ülikoolis, tegi ta samuti kõik, et harida meid, teisi, kõiki. Kuna meil oli kool ammu lõpetatud, kohtusime juhuslikult kas linnatänaval, ülikooli hoonetes või mõnel üritusel, kuid kooli sünnipäevadel alati. Nööpi tulid Sa, Helve, alati keerama ja tundsid siirast huvi, et kuidas meil kõigil läheb. Natukene rääkisid endast ka, kuid enamjaolt ajasid meie ühist asja – kooli asja. Ja ikka harisid meid. See oli Su iseloomus.
2014.a. kohtusime Tartu 5. Keskkooli (tänase Tamme Gümnaasiumi) 95. juubelipeol. Ikka käisid Sa läbi kõik klassid, ikka jagus Sul meist igale sõna või paar. Meie seisime oma lennuga kõik muusikaklassis, Kalev võttis klaveril mõne akordi, Mälka muheles vaikselt meie selja taga, Kaupo filosofeeris Mardiga, Peep tsiteeris õpetaja Henn Tiivelit, Ilje manitses klaverit kuulama ja Sina tulid meie juurde, ja kõik oli nii nagu kordi varem. Ja nii see jääbki. Meie mõtetes.
Sulev Kuuse
